Iseloom

Landseerid on armsad, õrnad ja rahulikud koerad ning vaatamata oma aukartust äratavale kogule tahab olla asjaosaline pere kõikides tegemistes. Landseeriomanik võib avastada, et tema pikakarvaline karumõmm eelistab olla palavas toas inimeste juures, selle asemel, et üksi õues aega veeta. On koeri, kes eelistavad pigem õueelu, kuid ka nemad tahavad siiski aeg-ajalt tuppa inimeste sekka tulla.
Kui neil on valida, kas olla toas või õues, siis tehakse valik selle järgi, kus on inimene. Kui inimene on toas, on landseer toas – kui inimene on kamina juures, on ka koer ühes oma paksu kasukaga seal. Loomulikult on nad ka õues heameelega – ja seda justnimelt koos inimesega.
Öeldakse sedagi, et landseerid võivad olla lausa ”memmekad” ning väljendavad pidevalt oma tohutu suurt armastust omaniku vastu.
“Lisaks karumõmmindusele on nad väga intelligentsed loomad, nende seitsmes meel toimib sarnaselt kuue teise meelega. Nad tunnetavad väga hästi, kas peremehel on peavalu, halb olla jne. siis nad on sellised vaiksed ja hellakesed, kes pea sulle lihtsalt sülle panevad ja niiskete silmadega otsa vaatavad. Saavad nad aru, kui peremees hakkab ära sõitma või koju tulema. Oma peret ja eriti peremeest armastavad nad tingimusteta.”
Landseerid ei ole suured haukujad, kuid oma peret ja elamist valvavad tublilt. Tihtipeale sätivad nad end võõra ja oma inimese vahele ja jälgivad sealt olukorda.
Landseerid jumaldavad vett ja ujumist.

autor: Marko Tiidelepp

Ajalugu

Juba 17. sajandil oli Euroopas must-valgeid ja kõrgejalgseid koeri, keda kutsuti "koer Newfoundlandist" või "St Johni koer" või "labradori koer", mõnikord ka "labrador newfoundland". Koerad olid eritüübilised - olid kõrgemajalgsed, olid madalajalgsed; olid lühikese- ja pikakarvalised, ka värvid varieerusid - oli kolmevärvilisi (valgel põhjal mustad ja pruunid laigud), olid üleni mustad, pruunid. Nendest koertest arenes 19. sajandil välja mitu erinevat tõugu, sealhulgas newfoundlandi koer, kellel oli 19 saj keskpaigaks 2 põhilist tüüpi: madalamajalgsed ja väiksemad mustad ja kõrgemajalgsed valge-mustad.
Erinevatel koeranäitustel vaadeldi neid veel möödunud sajandi esimeses pooles kord ühe ja sama tõuna, kord eraldi tõuna.
Lõplikult läksid nende kahe koeratüübi teed lahku 1960. aastal, kui FCIs kinnitati uus standard tõule nimega Landseer European Continental Type. Kuna aga musta newfoundlandi koera aretuses oli väga palju kasutatud valgemusta koera, siis sünnivad tänapäeval ka valgemustad njuufad. Ja kuna landseeri aretuses on olnud sees ka mustad ja pruunid njuufad, siis sünnib vahetevahel huvitava värvikombinatsiooniga kutsikaid.
Ajalugu
Need suured koerad armastasid ujuda ja vees töötada ning seetõttu kasutasid kalurid neid kalastuspaatides abilistena. Nad aitasid vette kukkunud inimesi kaldale ja sukeldusid kividesse takerdunud võrkudele järele, olles seega tõelised kalurite töökoerad.
Vähehaaval said need must-valged koerad populaarseks kogu Euroopas. Kuna kalurid käisid tihti Newfoundlandi saarte ümbruse kalarohketes vetes kalastusreisidel, tõid nad neid koeri kaasa ja 18. sajandi alguses leidus neid juba kogu Inglismaal ja ka mandri Euroopas.
Koeri imetleti isegi kuningakojas ja maalikunstnik Sir Edwin Landseer maalis neist mitmeid maale.Kõige kuulsaim neist on aastal 1837 maalitud "Inimkonna vääriline liige", millel on kujutatud suurt must-valget koera Paul Pry, kes oli päästnud oma peremehe ja mitmeid teisi uppumisohus olnud inimesi. Tõug saigi nime kunstnik Sir Edwin Landseeri järgi.
Vanimad maalid ja gravüürid, mis kujutavad sellist koera, leiame Madalmaadest (1605).
Tasapisi kujunes tõu areng aga nii, et üleni mustad newfoundlandi koerad jäid ülekaalu ja kõrgejalgse tüübi aretus taandus. Üheks põhjuseks oli see intensiivne väljavedu. Üks ajaloolane märgib, et Newfoundlandi saared tehti tühjaks neist koertest. Kindlasti on põhjuseks ka, et valgemustade aretus on keerulisem. Valgemusta ja musta paarituse tulemusena sünnivad mustad kutsikad ja alles järgmises generatsioonis annavad mustad, kel on sees retsessivne valgemust võib-olla lapilisi järglasi.
Kuid olulisemaks sai kindlasti see, et standard kirjutati musta tüübi järgi ajal, mil valgemust tüüp oli juba vähemuses.
Kui aga vaadata esmaseid äramärkimisi künoloogilises kirjanduses, siis viidatakse newfoundlandi koerale kui väga kõrgejalgsele valgele koerale, kel on suured laigud (Blumenbach, Bewick).
Siiski jäid alles valgemusta koera fanaatikud, kes püüdsid aretada just seda koera. Neid koeri viidi mandri Euroopasse, kus-nii võime öelda - see tõug säilitati ja hiljem aidati kaasa ka valgemustade newfoundladni koerte aretusele Suurbritannias, Ameerikas ning Kanadas.
1902. aastal registreeriti Newfoundländer-Klub fur der Kontinental`is esimene tõupuhas landseeripesakond, mis sündis kahe Inglismaalt toodud koera paaritusest. Kutsikate isa sugupuus leidub vähemalt 11 landseeri värviga koera neljast põlvest, kuid kõikide sugupuus esinenud koerte värve kindlalt ei teata. Seejärel ristati Inglismaalt toodud landseere ikkagi mustade newfoundlandi koertega, mis tulenes ilmselt sellest, et tollal teati vähe värvide pärilikkuse kohta.

1904. ja 1905. aastal sündisid taas puhtad landseeripesakonnad, paaritusteks kasutati näiteks Suurbritanniast toodud koerte järglasi ja tundmatuid landseeri värviga isaseid. Euroopa mandril algas seega landseeride aretustöö peamiselt Suurbritanniast toodud koertest.
Tõu säilitamise osas on oluline mainida Herman Lunterit (kennel Landseerheim) ja sakslast Otto Walterspieli (kennel von Schartenbergi) aga ka paljusid teisi.

Landseer on välimuselt üsna sarnane newfoundlandi koeraga. Üldjuhul on landseer kõrgejalgsem, saledam, kuivema välimikuga. Oma loomult on landseer njuufast aktiivsem ja domineerivam.
Landseer on väga perekeskne koer, kes soovib igal võimalusel olla koos oma inimestega. Samas on landseer ka tubli valvaja, kaitstes pereliikmeid ja vajadusel ka kodu. Landseeridel on tugevalt säilinud vetelpääste instinkt. Ka on neil selleks tööks sobilikud lestad varvaste vahel.